En una ocasión el Venerable Sariputta se acercó al Bienaventurado, le rindió homenaje y se sentó a un lado. Entonces el Bienaventurado le dijo:
“Sariputta, yo puedo enseñar el Dhamma en resumen; puedo enseñar el Dhamma en detalle; y puedo enseñar el Dhamma de las dos maneras: en resumen y en detalle. Pero los que pueden entenderlo, escasean”.
“Este es el tiempo para eso, Bienaventurado Señor. Este es el tiempo para eso, Bendito Señor. El bienaventurado debería enseñar el Dhamma en resumen; debería enseñar el Dhamma en detalle; debería enseñar el Dhamma de las dos maneras: en resumen y en detalle. Ya aparecerán aquellos que puedan entender el Dhamma”.
“Por eso, Sariputta, deberíais entrenaros a vosotros mismos de esta manera: ‘No habrá el «yo fabrico», tampoco «fabrico lo mío» ni las tendencias subyacentes de la presunción referente a esta conciencia corporal; no habrá el «yo-fabrico», «fabrico lo mío» ni las tendencias subyacentes de la presunción referente a todos los objetos externos; debemos entrar y permanecer en aquella liberación de la mente, liberación a través de la sabiduría, mediante la cual no existe más el «yo fabrico», tampoco «fabrico lo mío» ni las tendencias subyacentes de alguien que entra y permanece en esto’. Es de esa manera, Sariputta, que deberíais entrenaros a vosotros mismos.
“Sariputta, cuando el monje no tiene el «yo fabrico», tampoco «fabrico lo mío» ni las tendencias subyacentes de la presunción referente a esta conciencia corporal; cuando no tiene el «yo-fabrico», «fabrico lo mío» ni las tendencias subyacentes de la presunción referente a todos los objetos externos; y cuando entra y permanece en aquella liberación de la mente, liberación a través de la sabiduría, mediante la cual no existe más el «yo fabrico», tampoco «fabrico lo mío» ni las tendencias subyacentes de alguien que entra y permanece en esto, es llamado monje que ha cortado la codicia, se despojó de los grilletes y, mediante la completa ruptura de la presunción, puso el fin a la insatisfacción. Y es en referencia a eso que dije en Parayana, en “Las preguntas de Udaya” :
“El abandono de ambos:
las percepciones sensuales y el abatimiento;
disipando la apatía,
amparado del remordimiento,
purificado mediante la ecuanimidad y la atención consciente
precedidos por la reflexión sobre el Dhamma:
yo declaro que esta es la liberación a través del conocimiento final,
la ruptura de la ignorancia”.
Atha kho āyasmā sāriputto yena bhagavā tenupasaṅkami; upasaṅkamitvā bhagavantaṁ abhivādetvā ekamantaṁ nisīdi. Ekamantaṁ nisinnaṁ kho āyasmantaṁ sāriputtaṁ bhagavā etadavoca: “saṅkhittenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ; vitthārenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ; saṅkhittavitthārenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ; aññātāro ca dullabhā”ti.
Atha kho āyasmā sāriputto yena bhagavā tenupasaṅkami; upasaṅkamitvā bhagavantaṁ abhivādetvā ekamantaṁ nisīdi. Ekamantaṁ nisinnaṁ kho āyasmantaṁ sāriputtaṁ bhagavā etadavoca:
“saṅkhittenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ;
vitthārenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ;
saṅkhittavitthārenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ;
Atha kho āyasmā sāriputto yena bhagavā tenupasaṅkami; upasaṅkamitvā bhagavantaṁ abhivādetvā ekamantaṁ nisīdi. Ekamantaṁ nisinnaṁ kho āyasmantaṁ sāriputtaṁ bhagavā etadavoca: “saṅkhittenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ; vitthārenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ; saṅkhittavitthārenapi kho ahaṁ, sāriputta, dhammaṁ deseyyaṁ; aññātāro ca dullabhā”ti.
“Etassa, bhagavā, kālo, etassa, sugata, kālo yaṁ bhagavā saṅkhittenapi dhammaṁ deseyya, vitthārenapi dhammaṁ deseyya, saṅkhittavitthārenapi dhammaṁ deseyya. Bhavissanti dhammassa aññātāro”ti.
“Etassa, bhagavā, kālo, etassa, sugata, kālo
yaṁ bhagavā saṅkhittenapi dhammaṁ deseyya, vitthārenapi dhammaṁ deseyya, saṅkhittavitthārenapi dhammaṁ deseyya.
Bhavissanti dhammassa aññātāro”ti.
“Etassa, bhagavā, kālo, etassa, sugata, kālo yaṁ bhagavā saṅkhittenapi dhammaṁ deseyya, vitthārenapi dhammaṁ deseyya, saṅkhittavitthārenapi dhammaṁ deseyya. Bhavissanti dhammassa aññātāro”ti.
“Tasmātiha, sāriputta, evaṁ sikkhitabbaṁ: ‘imasmiñca saviññāṇake kāye ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na bhavissanti, bahiddhā ca sabbanimittesu ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na bhavissanti, yañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharato ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti tañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharissāmā’ti. Evañhi kho, sāriputta, sikkhitabbaṁ.
“Tasmātiha, sāriputta, evaṁ sikkhitabbaṁ:
‘imasmiñca saviññāṇake kāye ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na bhavissanti, bahiddhā ca sabbanimittesu ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na bhavissanti, yañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharato ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti tañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharissāmā’ti.
Evañhi kho, sāriputta, sikkhitabbaṁ.
“Tasmātiha, sāriputta, evaṁ sikkhitabbaṁ: ‘imasmiñca saviññāṇake kāye ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na bhavissanti, bahiddhā ca sabbanimittesu ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na bhavissanti, yañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharato ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti tañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharissāmā’ti. Evañhi kho, sāriputta, sikkhitabbaṁ.
Yato ca kho, sāriputta, bhikkhuno imasmiñca saviññāṇake kāye ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti, bahiddhā ca sabbanimittesu ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti, yañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharato ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti tañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharati; ayaṁ vuccati, sāriputta: ‘bhikkhu acchecchi taṇhaṁ, vivattayi saṁyojanaṁ, sammā mānābhisamayā antamakāsi dukkhassa’. *acchecchi → acchejji (sya-all, km, mr) | vivattayi → vāvattayi (bj, pts1ed); vivaṭṭayi (sya-all)
Yato ca kho, sāriputta, bhikkhuno imasmiñca saviññāṇake kāye ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti, bahiddhā ca sabbanimittesu ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti, yañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharato ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti tañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharati;
‘bhikkhu acchecchi taṇhaṁ, vivattayi saṁyojanaṁ, sammā mānābhisamayā antamakāsi dukkhassa’. *acchecchi → acchejji (sya-all, km, mr) | vivattayi → vāvattayi (bj, pts1ed); vivaṭṭayi (sya-all)
Yato ca kho, sāriputta, bhikkhuno imasmiñca saviññāṇake kāye ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti, bahiddhā ca sabbanimittesu ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti, yañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharato ahaṅkāramamaṅkāramānānusayā na honti tañca cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ upasampajja viharati; ayaṁ vuccati, sāriputta: ‘bhikkhu acchecchi taṇhaṁ, vivattayi saṁyojanaṁ, sammā mānābhisamayā antamakāsi dukkhassa’. *acchecchi → acchejji (sya-all, km, mr) | vivattayi → vāvattayi (bj, pts1ed); vivaṭṭayi (sya-all)
Idañca pana metaṁ, sāriputta, sandhāya bhāsitaṁ pārāyane udayapañhe: *pārāyane → pārāyaṇe (bj)
Idañca pana metaṁ, sāriputta, sandhāya bhāsitaṁ pārāyane udayapañhe: *pārāyane → pārāyaṇe (bj)
Idañca pana metaṁ, sāriputta, sandhāya bhāsitaṁ pārāyane udayapañhe: *pārāyane → pārāyaṇe (bj)
‘Pahānaṁ kāmasaññānaṁ, domanassāna cūbhayaṁ; Thinassa ca panūdanaṁ, kukkuccānaṁ nivāraṇaṁ.
‘Pahānaṁ kāmasaññānaṁ, domanassāna cūbhayaṁ; Thinassa ca panūdanaṁ, kukkuccānaṁ nivāraṇaṁ.
Upekkhāsatisaṁsuddhaṁ, dhammatakkapurejavaṁ; Aññāvimokkhaṁ pabrūmi, avijjāya pabhedanan’”ti.
Upekkhāsatisaṁsuddhaṁ, dhammatakkapurejavaṁ; Aññāvimokkhaṁ pabrūmi, avijjāya pabhedanan’”ti.