“Monjes, una vez en los tiempos pasados, cuando Sakka, el gobernante de los devas, estaba guiando el cielo de los devas de Tavatimsa, recitó este verso:
’La persona que fuera como yo…
y durante los días de observancia especiales’.
“Sin embargo, monjes, el verso fue recitado de manera incorrecta por Sakka, el gobernante de los devas, y no bien recitado. Esto ha sido declarado de manera incorrecta y no bien declarado. Y, ¿por qué así? Porque Sakka, monjes, el gobernante de los devas, no estaba libre del nacimiento, la vejez y la muerte; tampoco estaba libre de dolor, el lamento y la pena, del desaliento y la angustia; no estaba libre de la insatisfacción. Pero en caso del monje que es un arahant—alguien, cuyas corrupciones mentales han sido destruidas, que ha vivido la vida santa, hizo lo que tenía que hacerse, echó la pesada carga, alcanzó su propia meta, definitivamente destruyó los grilletes de la existencia, alguien completamente liberado mediante el conocimiento final— es conveniente para él decir:
’La persona que fuera como yo…
y durante los días de observancia especiales’.
“Y, ¿por qué así? Porque aquel monje está libre del nacimiento, la vejez y la muerte; también está libre de dolor, el lamento y la pena, del desaliento y la angustia; está libre de la insatisfacción, lo declaro yo”.
“Bhūtapubbaṁ, bhikkhave, sakko devānamindo deve tāvatiṁse anunayamāno tāyaṁ velāyaṁ imaṁ gāthaṁ abhāsi:
“Bhūtapubbaṁ, bhikkhave, sakko devānamindo deve tāvatiṁse anunayamāno tāyaṁ velāyaṁ imaṁ gāthaṁ abhāsi:
“Bhūtapubbaṁ, bhikkhave, sakko devānamindo deve tāvatiṁse anunayamāno tāyaṁ velāyaṁ imaṁ gāthaṁ abhāsi:
‘Cātuddasiṁ pañcadasiṁ, yā ca pakkhassa aṭṭhamī; Pāṭihāriyapakkhañca, aṭṭhaṅgasusamāgataṁ; Uposathaṁ upavaseyya, yopissa mādiso naro’ti.
‘Cātuddasiṁ pañcadasiṁ, yā ca pakkhassa aṭṭhamī; Pāṭihāriyapakkhañca, aṭṭhaṅgasusamāgataṁ; Uposathaṁ upavaseyya, yopissa mādiso naro’ti.
Sā kho panesā, bhikkhave, sakkena devānamindena gāthā duggītā na sugītā dubbhāsitā na subhāsitā. Taṁ kissa hetu? Sakko hi, bhikkhave, devānamindo aparimutto jātiyā jarāya maraṇena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi upāyāsehi, ‘aparimutto dukkhasmā’ti vadāmi.
Sā kho panesā, bhikkhave, sakkena devānamindena gāthā duggītā na sugītā dubbhāsitā na subhāsitā.
Sakko hi, bhikkhave, devānamindo aparimutto jātiyā jarāya maraṇena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi upāyāsehi, ‘aparimutto dukkhasmā’ti vadāmi.
Sā kho panesā, bhikkhave, sakkena devānamindena gāthā duggītā na sugītā dubbhāsitā na subhāsitā. Taṁ kissa hetu? Sakko hi, bhikkhave, devānamindo aparimutto jātiyā jarāya maraṇena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi upāyāsehi, ‘aparimutto dukkhasmā’ti vadāmi.
Yo ca kho so, bhikkhave, bhikkhu arahaṁ khīṇāsavo vusitavā katakaraṇīyo ohitabhāro anuppattasadattho parikkhīṇabhavasaṁyojano sammadaññāvimutto, tassa kho etaṁ, bhikkhave, bhikkhuno kallaṁ vacanāya:
Yo ca kho so, bhikkhave, bhikkhu arahaṁ khīṇāsavo vusitavā katakaraṇīyo ohitabhāro anuppattasadattho parikkhīṇabhavasaṁyojano sammadaññāvimutto, tassa kho etaṁ, bhikkhave, bhikkhuno kallaṁ vacanāya:
Yo ca kho so, bhikkhave, bhikkhu arahaṁ khīṇāsavo vusitavā katakaraṇīyo ohitabhāro anuppattasadattho parikkhīṇabhavasaṁyojano sammadaññāvimutto, tassa kho etaṁ, bhikkhave, bhikkhuno kallaṁ vacanāya:
‘Cātuddasiṁ pañcadasiṁ, yā ca pakkhassa aṭṭhamī; Pāṭihāriyapakkhañca, aṭṭhaṅgasusamāgataṁ; Uposathaṁ upavaseyya, yopissa mādiso naro’ti.
‘Cātuddasiṁ pañcadasiṁ, yā ca pakkhassa aṭṭhamī; Pāṭihāriyapakkhañca, aṭṭhaṅgasusamāgataṁ; Uposathaṁ upavaseyya, yopissa mādiso naro’ti.
Taṁ kissa hetu? So hi, bhikkhave, bhikkhu parimutto jātiyā jarāya maraṇena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi upāyāsehi, ‘parimutto dukkhasmā’ti vadāmī”ti.
So hi, bhikkhave, bhikkhu parimutto jātiyā jarāya maraṇena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi upāyāsehi, ‘parimutto dukkhasmā’ti vadāmī”ti.
Taṁ kissa hetu? So hi, bhikkhave, bhikkhu parimutto jātiyā jarāya maraṇena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi upāyāsehi, ‘parimutto dukkhasmā’ti vadāmī”ti.